Minu Teekond | Alari's Art

Tere! Minu nimi on Alari Allikas. Sündisin 24. novembril 1961. a Tartus. Minu esimene kodu oli Palamusel, isa ja ema olid õpetajad. Mälupiltide järgi oli Oskar Lutsu lugudest tuntud Tootsi koolimaja neil aastail veel kasutusel algkoolina ja suur sakste koolimaja keskkoolina. Minu hoidja elas otse Tootsi koolimaja taga palkmajakeses. Mäletan, et suuremad poisid võtsid mind jõe peale kaasa parvetama, et isa tegi mulle riidevärvist vesivärvi ja et kodus tapeedid olid pliiatsijoontest kirjud. Kooliaastad möödusid peamiselt Tartus, kus käisin ka laste kunstikoolis. Lemmik peatuskohaks kooli ja kunstikooli vahel oli pontšikubaar, kus kulus iga kord keskmiselt 20 kopikat.

Umbes kümne aastasena, koos emaga Kuimetsa koguduses viibides, kogesin pastor Koplimäe kutses oma elu Jumalale anda selget Jumala kutset ka minule. Olin liiga tagasihoidlik, et sellele vastata ja tol korral lahkusin raske südamega. Minu usk kasvas Johannese evangeeliumit lugedes. Mäletan, et neis sõnades kuulsin tõe kõla. Jumala lapse kindluse saamiseni jäi veel kolm aastat.

19-aastaselt abiellusin Signe Katriniga. Pärast kohustuslikku kahte aastat Nõukogude sõjaväes asusime elama Pärnusse. Tegutsesin Pärnu Immaanueli koguduse noorte evangelistina, tegevus laienes perestroika saabudes Tõstamaa, Pärnu-Jaagupi ja Mõisakülani. Ajastu kurioosumina oli mul neil päevil autojuht, kellel oli must Volga! Olen siiani tänulik Rootsi kirikule ja Pärnu Immaanueli kogudusele, kes selle korraldasid. Meie pere oli kasvanud viie lapseni ja nii sain pisutki rohkem kodus olla. Maalikunst jäi neil aastail unarusse, enam köitis muusika ja kitarrimäng.

Maalimisega hakkasin tõsisemalt tegelema, kui 2015. aastal läksime Inglismaale, et osaleda Amazing!Grace koguduse programmis Rada61. Õppides toetuma Jeesuse rõõmusõnumile, rabelemisest loobudes, oli aega ka otsida üles pintslid ja värvid.

2017. aasta ülestõusmispühade ajal sattusin ootamatult olukorda, mis asetas kõik, kogu mu elu, uude valgusesse. Mind viidi aordi rebendiga James Cook’i Ülikooli haiglasse Middlesbrough’s. Olin nagu Laatsarus, kes kutsuti hauast tagasi. Üks kirurgidest ütles Katrinile, et nad kaotasid mu, kui aort lõhkes ja see oli kogu tema karjääri kõige keerulisem operatsioon. Päevad läksid, olin koomas, kompuutertomograafi a näitas ulatuslikku insulti, vasaku poole halvatust, kopsud ja neerud ei hakanud tööle. Arstid ütlesid, et need koed ei taastu. Katrin kordas vastu, et Jeesus tuli parandama murtud südameid ja nüüd võtame seda sõna-sõnalt. Arstid tegid suurepärase töö - opereerisid kõik kokku, mis oli katki, aga nad ei pidanud võimalikuks, et ma paranen. Arstide “stabiilne, kriitilises seisukorras” kõlas Katrinile, et kõik on hästi! Jeesus lihtsalt ütles: ole terve, tõuse surnuist üles! Kogudused mitmel maal palvetasid lakkamatult. Jäi ainult oodatata ja palvetada. Ikka tänus ja rõõmus, kui suur on meie Jumal! Amazing!Grace pastorid Martin ja Stuart käisid mind regulaarselt vaatamas ja õliga võidmas. Minuga hakkasidki toimuma kiired muutused ja paranesin täielikult. Kui mõne nädala pärast astusin arsti kabinetti omal jalal, ilma ratastooli ja ühegi juhtmeta, pidi arst toolilt suisa maha kukkuma! Ütlesin, et tulin ka kogu tee kodust haiglasse jalgsi. Hakkasin oma päevi veetma pilli mängides ja maalides, märgates Jumala kirkust peegeldumas...

Miks Jumal kedagi tervendab või kedagi ära kutsub, meie lõpuni ei tea. Kuid meile antud päevadel on üks selge eesmärk: meile antud andidega austada Tema nime, tunda Teda ja teha Ta tuntuks!